17 september, 2017

Maniakkide Tänav – Meie külas nähti imet (Täheaeg 17, 2017)

Tänavi teine jutuvõistluse lugu on vana hea splätter ning tuleb nüüd raskemeelselt tõdeda, et eelmise loo puhul välja heidetud mõttekild nagu Tänav kirjutaks viimasel ajal vaid korralikku teaduslikku fantastikat, on osutunud siiski vääraks järelduseks. Ei! Õnneks on autor sellisest nõtrade meeltesegadusest kaugel.


Seekordne jutt on siis järjekordne näide eesti tõugu naiste kangusest, kui vaja, saab kiimas puujumalgi kuuli keradesse (paralleeliks on mõned aastad tagasi ilmunud Ülle Lätte “Udriku küla naised”). Nimelt juhtub nii, et ühe väljasureva küla väljasureva koguduse memmedel saab süda täis, kui mingi trussikutes tüüp liipab küla vahel ja koguni tapab ühe memme vana koera ära. Pinget tekitab seegi, et teist päeva on kadunud postiljon, mistõttu pole memmed saanud igakuist pensioni ega joodikud riiklikku abiraha. Oh üllatust ja ehmatust, järgmisel päeval kirikus selgub, et see trussikutes tüüp on kohaliku kiriku altaril uueks jumalakujuks, mis koguni viibutab jumalateenistuse ajal naiste suunas rusikatki.


Külajoodikute käest saadakse teada, et üks neist tahus joomaraha eest kirikule uue Jeesuse (sest vana kuju oli putukate poolt koledasti puretud), kuid puu selle töö jaoks võeti kohalikust keelatud puudesalust – sealt, kuhu muuhulgas oli „naelutatud“ ühe hiljuti lahkunud vägivaldse külapervo hing, mis nüüd sai siis puukujuna uuesti jalad alla. Ja kohe niimoodi jalad alla, et tuleb moore uuesti kimbutama… ning mooride hõbekuulide tulistamine ei tekita Jeesusele suuremat kahju.


Tulemuseks siis igati verine ja jumalavallatu splätter (nöök-action?), mis võiks rõõmustada kõigi hea kirjanduse austajate südameid. Kui hiljuti pöörati Sirbi lugejate tähelepanu soome autorite suomikumma tõlgete populaarsusele („õumaigaad, Sirp ei pööra jälle tähelepanu traditsioonilisele meesteulmele!“), siis eks eesti autoridki võiksid muhedamalt maarahva põldu künda nii, et see ei jääks vaid hetke moehulluseks. Muidugi, eks 4 tankisti ja Tänav on hoolega arendanud Saladusliku Tsaari maailma, kuid sealne nöök-action läheb minu maitse jaoks vähe teadusliku fantastika kanti (minu jaoks huvitavam ongi, et splätterivabad lood on seal sarjas pigem nö kvaliteetsemad kui splätterid).


Selle loo puhul saaks sedagi mõelda, et kas Tänav mitte ei lüpsa liialt agaralt klišeesid kangetest eesti muttidest, aga noh, asja tasakaalustab kenasti memmede vänge räuskamine. Muidugi, kõik oleneb tõlgendusalusest. Kuivõrd võiks sellisel lool nüüdisfolkloorset tausta olla… ehk on tegemist ikka eelkõige autori fantaasiaga.


„Siis kuulsid nad trepilt samme. Helju köögi uks vajus lahti ja seal seisis ei keegi muu, kui puust Jeesus ise, täies oma hiilguses, valge niuderätt ümber puusade. See vaatepilt oli veider ja Jeesuse puust pilk nii terav, et kõik tardusid. Kustas aga ajas võpatades samagonni ümber. Pudel veeres kolinal üle laua ja kukkus põrandale, jäädes imekombel terveks. 
„Halleluuja!“ hüüdis lummutis oma puust hambaid plaksutades. Kõik istusid endiselt tardunult. Jeesus irvitas. 
„Kus mu pruudikene on?“ 
See äratas Helju tardumusest. Ta tõstis laualt püssi ja põrutas mõlemast rauast otse Jeesuse pihta.“ (lk 119)


Kommentaare ei ole: