20 september, 2017

Miikael Jekimov - Tuulerändur (Täheaeg 17, 2017)

Tubli tummine fantasy. Kui Tänavi loo puhul sai rääkida suomikumma (ehk mõtsaeesti?) voolusängi hüppamisest, siis Jekimovi tekst läheb rohkem tavafantasy kogemuse kanti - ei saa öelda, et lugu leiaks aset eestipärases maailmas; niisuguse loo lugemine võõrkeelses variandis ei paneks just äratundmises kulmu kergitama.

Jutt võiks olla millegi suurema alguspunktiks (no muidugi saaks ka minna tagasi ja hakata heietama kangelase noorusloost) ehk kuidas noor nõiaõpilane peab oma õpetaja vägivaldse surma järel ise hakkama saama. Nii satub ta metsikus looduses ekseldes ühte külasse, millel paistab mingi needus peal olevat. Ta laseb külavanemal end palgata saladust paljastama ning täisväärtuslikku nõida teeseldes püüab siis saada saladuse jälile. Nagu ta avastab, on seal tegemist õige jõleda värgiga.

Huvitav oleks teada, kas Jekimov viitsiks selle teemaga edasi tegelda ning hakata sapkowskit panema - võimalusi selleks oleks (samas on autor varem pigem teaduslikku fantastikat kirjutanud). Kui eesti nüüdisfantasyt kannavad eelkõige naisautorid, oleks Maniakkide Tänava kõrval kuulda mõnd meeshäält lisaks (jajah, hiljuti on ilmunud ka Mahkra Veenuse mõtsaeesti seiklus). Jekimovi see lugu ei loo just silmiavardavat fantasyt, küll on aga näha, et siit saaks mõndagi edasi arendada, mis tekitaks hoogsat kaasaelamist. Intrigeeriv, et tekstis on vaid meestegelased, see pole märk LGBT kasutamisest, vaid tegelaste kenast karskusest, süütuseajast.

Kommentaare ei ole: