19 september, 2017

Triinu Meres - Rohelistest välisseintest plastakendeni ehk näitus Geuna linnapildi ajaloost (Täheaeg 17, 2017)

Meres on võtnud endale ülesandeks (või rõõmuks või leidnud inspiratsiooni) fantasyt kirjutada ja teeb seda… omal moel: justkui Maarjamaa teoorjuseaegne elu, aga fantasy võtmes; ehk siis nö auhinnaulmeks lahterduv nähtus. Auhinnaulmega on see häda, et paljud tavaulme lugejad hakkavad sellega kokku puutudes hambaid krigistama ja sõltuvalt meeleolust või kuuseisust võib ükskõik kellel valeühendusi tekitada..

Eesti nüüdisulmes on Merese teeneks see, et ta kirjutab eelkõige teistsuguse tundelaadiga (mentaliteediga?) tekste. Tähtis pole vaid tegevustik või maailmaloome, oluline on ka see, millises hingemaailmas tegelased liiguvad. Ja üldiselt on Merese tekstid sellistena intrigeerivad, naha alla pugevad - vaid vast üks hiljuti jäi minu jaoks liialt krüptiliseks (eksole, piir geniaalsuse ja ebaõnnestumise vahel on õhuke ja petlik ning sõltub lugeja tähtede seisust). Nagu hiljuti sai teatavaks, on autoril peagi ilmumas romaan - milline maailm selles võib ilmneda, ei oska kuidagi arvata; Meres ei kipu end kordama või sama ainestikku lüpsma.

Käesolev tekst on õige veider lugu pereemast, kes otsustab omal riisikol muuta oma elamu ilmastikukindlamaks, värvides erilise ainega oma kodu välisseinu. Kuid teada on, et peale värvimist hakkab mõne aja pärast värvitu rohelist värvust omandama - kuid selle maailma lihtrahvas ei tohi rohelist värvi kasutada, sest see on taeva värv. Naine on jonnakas ning pakub välja, et jumal on sellise värvimise puhul tema poolt. Paari nädala pärast ongi ülevärvitud elamu roheliseks pleekinud ja peagi saab naine teate, et sellise teo eest saab 50 piitsahoopi, ja seda igal nädalal senikaua kuni maja on keelatud värvuse kaotanud. Kas ja kuidas jumal õigupoolest sellisesse olukorda sekkub, jäägu nüüd lugeja avastada.

Aga jah, loodud maailm on veider. Elajad ja humanoidid. Kliima ja seadused. Tegelased, kes millegipärast ei mahu klišeedesse (no tõepoolest, armukolmnurka ei moodustugi). Häiriv maailm, kus on justkui mõndagi tuttavat (teoorjus), aga see toimib kuidagi harjumatult, tuttavana näib masinavärk krigiseb ja ragiseb ootamatult tuttavlikes olukordades. See ei ole lihtne lugemine, aga kogemusena kindlasti tänuväärt.

Kommentaare ei ole: