08 oktoober, 2017

Brian Aldiss - Kui Hamleti onu olnuks meeldivam sell (Kontramorfoos, 2004)


Loo jutustaja pakub Shakespeare’i mõnevõrra tuntud näidendile tõlgenduse, mis võiks töötada iga ajastu kontekstis - Hamleti ema ja onu olid igati normaalsed keskealised, kes mõtlesid kenasti leivad ühte kappi panna… kui vaid poleks olnud seda skisofreenilist teismelist nimega Hamlet, kes oma napakuses ei lasknud keskealistel õnne maitsta. Veelgi enam, ega noorpaar ei mõelud vaid endi heaolule - Claudius koguni püüdis ravida seda metsikut hilisteismelist, kuid mõõgateral olnud ravidoos osutus kahjuks mürgiseks.


Ei saa öelda, et Aldiss avanuks Hamleti loole täiesti uue tõlgendusvälja, ent ikkagi igati mõnus lugemine sellisest kontseptsioonist. Hamleti probleem oli pigem enesekuvandis - ta oli ülekaaluline ning minapildi parandamiseks pidas dieeti… kuid seda ilma korraliku nõustamise ja toetamiseta (siinsel puhul kivi Claudiuse ja Gertrudi kapsaaeda, ent riigivalitsemine kõrval on keeruline perekondlikele küsimustele vajalikul hulgal tähelepanu pöörata; sellest siis põhjuse asemel pigem tagajärgedega tegelemine) see hoopiski võimendab mitmeid vaimseid ebakõlasid.


Ja kui nii võtta, siis ükskõik millisel ajajärgul on erinevas arengujärgus tiinekad tekitanud rohkem või vähem ohtlikke olukordi (mõelgem kasvõi Shakespeare’i Romeole ja Juliale - kui kirge ei osata adekvaatselt tõlgendada, siis…). Muidugi ei saa Hamleti puhul süüdistada vaid noormehe vaimset nõtrust, ühiskond kui selline oli tol ajal veidi teistsuguste vabaduste ja kitsendustega; eks oma roll ole ka Võimu maitsel.


“Siinkohal avaldame ka Hamleti melanhoolia ja püsiva loiduse põhjuse, mis on valmistanud vähemtähtsatele kommenteerijatele nii suurt peavalu. Hamlet kõhkleb, sest on ülekaaluline, ta on morn sellepärast, et peab dieeti. 
Hamleti mõte keerleb pidevalt toidu ümber. Kadedalt räägib ta, et Claudius “peab joomapidu”, nagu poleks vaesel kuningal õigust pühitseda oma troonileastumist. Kõik need dieedipidajad on niisugused. Polonius märgib teises vaatuses, et Hamlet “jäi nukrameelseks, hakkas paastuma”. Meie ülekaaluline kangelane ise seletab asja nii, et on “kõik oma rõõmutuju kaotanud, kõik tavailised harjumused maha jätnud. Ta ütleb meile, kui tahame vaid kuulda võtta, et “sööb õhku” ja on nii näljane, et “sooja verd nüüd võiksin juua.” Pole sugugi meeldiv olukord. 
Isegi Ophelia haua kohal söandab see ablas sell rääkida, et võiks “... süüa krokodille”.” (lk 236-237)



Kommentaare ei ole: