Hea lugu sellest, kuidas sõda hakkab kodudele lähenema. Loo peategelane korraldab keskastme juhina tööd ühes asustatud universumi äärealal asuva jaama sadamas, kus korraldatakse laevade hooldamist. Tegemist on äärealaga, millest ei peaks just midagi olema… aga ikka on kuulujutud sellest, kuidas on märgatud midagi kahtlast - kuid nagu ikka, on need vaid kuulujutud, ametlikult pole selle kohta midagi öeldud. Dokitöö on nagu töö ikka, alati on hoolduseks vajalikest materjalidest puudu ning peategelane peab päris osavalt võimlema, et tööks vajalikku leida.
Kuid ühel päeval katkestatakse jaamas ühendused ümbritsevaga, ning peategelane näeb, kuidas jaama poole loovib hiiglaslik sõjalaev… millest on järel vaid varemed. Niigi tööga ülekoormatud sadam peaks nüüd hakkam sellega tegelema, aga mille arvelt? Selgub, et korraga on sõjavägi võtnud jaama enda valdusalasse ning peategelane avastab end ülemuse ametikohalt - ning kõik vajalik varustus on nüüd vabalt tellitav. Kuid…
Jutt on eelkõige mõnus lugemine, kus järjepidevalt pinget krutitakse igapäevase jaamatöö kujutamise aiva edasi, kuni viimaks tundub, et tulevikul on hapnikukraanid kinni keeratud. Teksti võiks ehk pidada üsna tavapäraseks teadusliku fantastika looks (ehk kosmoseooperi kanti?), noh, ehk on naistegelasi keskmisest rohkem. Kuid eks lugejat peabki valdama see tunne, et nähakse mutrikese vaatepunktist millegi grandioosse juhtumist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar