Lugu bilateraalsest tulevikust, kus maailma suurjõud on koondunud Ameerika ja Euroopa ning Hiina ja Venemaa laiade turjade taha. Kahe suurjõu suhted pole just kiita, aga täismõõduliseks sõjaks ei taheta minna, pigem püütakse erinevate konfliktidega eelkõige teineteise tsiviilelanikkonda kurnata. Nii on selline konkureerimine edasi kandunud ühele maasarnasele planeedile (sest kumbki suurjõud on veendunud, et just nendel on seal eesõigus), kus loo peategelane hoolitseb selle eest, et vastaspoole droonidega kohaletoimetatud pommid liialt põllupidajaid ei tapaks (no see planeet on tõesti maasarnane, nii on võimalik seal Maalt pärit põllukultuure kasvatada).
Peategelane on on vigastuse tõttu erru saadetud sõjaväelane - seetõttu igati modifitseeritud inimolend (nt naisena on tal opereeritud võimalus menstruatsiooniks), kuid niisugusena tsiviileluks vähe sobimatu. Et tegemist endise sõjaväelasega, on ta mitteametlike kohustuste hulgas siinses külaühiskonnas tutvalisuse tagamine. Nii puutub ta kokku ühe ravile saadetud naissõjaväelasega, kes tundub probleeme tekitavat, kuid seeasemel tekib neil igati lihalik suhe. Vigane tegevväelane ei paista olevat kõige tervema kupliga (sõna otseses mõttes, keha on tal kaetud nö kamuflaažiga), misjärel läheb nagu läheb.
Võibolla kui loeksin loo teistkordselt läbi, ärataks see enam mõtteid; praegune lugemiselamus on kui Arnasonilt kõige kahvatud loetud tekst. Jah, kirjeldatakse tulevikuolusid ja igati futuristlikku sõjamajandust (sest eks see ole antoloogia teemaks), aga… loo inimlik külg jääb kuidagi mittemidagiütlevaks - ometi tundub, et just see peakski olema teksti selgrooks. No pole pinget - jah, veteran ja ta modifitseeritud närilisest kaaslane justkui oleks midagi, aga see ravil sõjaväelane jätab üsna emotsioonituks, temaga seotud ja tekitatud draama ei hakka minu jaoks tööle. Et siis, mida õieti see lugu mu kogemuspagasisse lisab?
“I had never made love to someone covered with mesh before. Weird. The area between her legs was open and available, which made sense. She needed to pee and defecate. The rest was covered with mesh, except her head. The mesh kept changing when I touched it, sometimes soft like silk, then suddenly rigid. Imagine sex with a person whose surface is never the same. Though it stayed rigid along her back, support for her damaged spine. Even her breasts were mesh-covered, the nipples often squashed. I made do with what I could reach.” (lk 306)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar