Poolhumoorikas lugu tuleviku sõjategevusest (sest eks see ole antoloogia teemaks), kus inimestel tuleb muuhulgas kaastööd teha tehisintellekti omava… tööriistadega. Nii on kuskil kosmoses ulpiv laevastik sattunud võõrolendite rünnaku alla ning õnnetutel ellujäänutel on vaja pääseda relvaruumi, mida hooldab õige melanhoolne tehisintellekt.
Et tegemist on omal moel pagendusse saadetud laevastikuga, kus on kõiksugu vigased veteranid jne, pole laeva hooldamisele suuremat tähelepanu pööratud ja nii ka see tehisintellekt pole korralikult tööülesanneteks installeeritud. Nii siis avaneb pilt hetkeolukorra meeleheitlikkusest, nende vigaste veteranide teenistusest ja sellest tehisintellektist, mis pigem heameelega vestleks nende inimestega, kuid kel pole tema meelest õiguseid relvaruumi kasutamiseks. Ja nagu välja tuleb, pole see valvur üldsegi nii tavaline tehisintellekt, tal on oma minevik… Aga et laevastik on kohe-kohe õhku lendamas, peavad tulevikusõdurid selle tehisintellektiga midagi ette võtma.
Eks natuke võiks siin mõelda Leckie triloogia suunas, aga võibolla mitte. Tegevus toimub kuskil umbtulevikus, siin viidatud möödunud konfliktid on ikka parajalt kosmilised… niisiis tegemist õige kosmoseooperliku värgiga. Nix on päris tore lühijuttude autor, nii veab ta ka selle loo kenasti loetavaks - kuigi esmapilgul võib siin kasutatud dialoogivorm veidi harjumatuna tunduda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar