Minu jaoks tundmatu autor on antoloogia seniloetud lugudest vast kaasakiskuvaima jutu kirjutanud, Tegevus leiab aset kuskil tulevikus ning inimkond on laialt ilmaruumi levinud ning selle käigus loonud liite erinevate võõrrassidega. Aga probleem on niisuguse võõrrassiga, keda kutsutakse inimkonna poolt Nägudetaks (“Faceless”); see võõrliik vallutab ja allutab teisi liike, seda tehes neilt ka… kehaosi üle võttes. Nii on need Nägudetud ühed igavesti koledad (ja erinevad) ühisteadvusega mutandid - keha koosneb eri olendite osadest, mis kokku ei moodusta just harmoonilist tervikut.
Ühesõnaga, loo peategelane saab ülemustelt ülesandeks nende tähesüsteemi ilmunud Nägudetute laevale minna ja seal vallandada antiviiruse, mis peaks need Nägudetud hävitama. Selleks tehakse peategelase kehaga plastilise kirurgia abil imetegusid ehk inimkehale lisatakse mitmeid eri võõrliikide kehaosasid - et ta näeks välja nagu tavapärane Nägudetu. Tulemus on kole ja tõepärane.
Ahjaa, rääkimata jäi, et sel võõrliigil on viirus, millega nakatanu muutub järjekordse Nägudetu leegioni liikmeks. Kuid peategelasel on oma haigus (mistõttu ta õieti ei sobi sõduriks, aga nagu ta avastab, just selle haiguse pärast ta sõjaväkke võetigi), mis on isemoodi antiviirusest kaitsetõke - nii suudaks ta Nägudetute viirusele ligi kümme tundi vastu pidada. Ning seetõttu ta käiku lastaksegi.
“Discarded body parts were scattered on the floor and pressed into the walls. A soldier with a dozen arms pulled one off and pressed it into the wall. Tendrils grew out to embrace the discarded limb. The soldier went a short distance, then stopped to harvest a limb that was growing from the floor. The ability to swap out old parts made the Faceless nearly immortal - like living ships of Theseus, replacing themselves bit by bit until eventually none of their original parts remained.” (lk 80)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar