Watts on jälle selline autor, kelle - üllatus-üllatus! - tekstid on mu jaoks parajalt raskepärased ning üldiselt püüan vältida neid niipalju kui võimalik… ja kuivõrd siinses antoloogias on see viimane ning samas konkurentsitult pikim tekst, siis selle lugemine… tundus väheke tööna, mida on vaja teha.
Tekst on iseenesest üsna intrigeeriv ehk siis miskisuguse kollapsi läbi teinud lähitulevikus leitakse tehnika, millega äsjasurnud uuesti… kasutamist leiaksid - ehk siis nö zombidena. Erilised tapjarobotid, mida kasutatakse seal, kuhu inimsõduritel enam asja pole. Ülesturgutatud laipadel tekib küll teatav “eneseteadvus” (kuivõrd ikkagi loo jutustaja on üks neist), mistõttu kui nad viimaks töökorras on ja missioonidele saadetakse, tekivad neil umbmäärased küsimused, et miks nad muuhulgas lapsi tapavad ja muid koledusi sooritavad. Aga noh, selline on hind, et mitte täisjõus surnu olla.
Peab muidugi taas tunnistama, et mõnestki teksti finessist ei saanud aru (kuidas see zombide eneseteadvus ikkagi toimis ja mil viisil neid juhiti ja mis mutantidega nad lõpuks kokku põrkusid), kuid et ikkagi antoloogia viimane tekst ja aega napib, sai lugemisega tuimalt edasi punnitatud. Noh, igal juhul on siin loodud päris lööv maailm ja ega see Wattsi tekts polnudki nii - köh-köh - raskepärane, aga ikkagi nii ja naa ja sedapsi ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar