08 detsember, 2017

Triinu Meres – Lihtsad valikud (2017)

Täiesti hämmastav, kuidas Meres julgelt katsetab SFF erinevate võimalustega, ei mingit ühe teema lüpsmist - kui ilmus teave romaani avaldamisest, polnud mul küll aimugi, millises laadis see siis olla võiks (hea küll, romaanivõistluse lõppedes oli miski tutvustus, aga see läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja), ning raamatut viimaks kätte saades ei osanudki oodata, et tegemist on just niisuguse tulevikupõnevikuga. Ja seda mitte tarlapliku paatose või ulmelaborlaste tehnohuumori võtmes, vaid… siin avaldub õige sünkjas inimese ja ühiskonna vahekord. Meres ei tekita tekstis paralleele praegusaja valukohtadega, vaid uuribki kujuteldava tulevikuühiskonna kitsaskohti (niisiis väheke Ann Leckie kanti - nii Meresel kui Leckiel on tekstis õige õrnad ja teisejärgulised mälestused Maast kui sellisest), mis on see inimeseks olemine niisugustes alternatiivsetes tingimustes - kas peamine on stabiilsus või võimalused (kuigi, kas see pole mitte universiaalne küsimus, millega ikka tuleb vahel rinda pista?).


Ja milleks stabiilsus, kui on võimalik võita ja kaotada (no muidu olekski keeruline põnevikku kirjutada, kuigi kindlasti võib olmeulmegi igati nauditav lugemine olla). Meres kirjeldab ühiskonnakorda, kus aadel on võimul ning nende käsutada on kogu ühiskond (romaanist kirjutajad on rääkinud koguni feodalistlikust korrast; igal juhul on neil muuseas tehnika, mis hoiab nende välimse nooruslikuna). Aga nagu peategelasele selgub, põhineb tavarahva võimuhaardes hoidmine (ootamatul kombel on autor valinud vastanduse religiooni vastuvõtlikkuse ja vastuvõtmatuse vahel - seda ühiskonda hoitakse võitlevate ateistidena; neil on võimukonkurents teistel planeetidel asuvate sarnaste, aga religioossete ülikuühiskondadega) õige kahtlasel alusel (milles täpsemalt, on teada vaid väga kitsale aadli seltskonnale; asi pole õnneks selline kirvetöö inimsuse kallal nagu Dan Simmonsi Endymioni romaanides). Kontrollsüsteem on iseenesest kindel, aga kui esineb üliharv anomaalia (sest…), siis on sel veal õige hukatuslik mõju - ning niisuguse kriisiolukorraga see romaan tegelebki.


Peategelane Omara on Meresele tüüpiliselt keeruline karakter, nii mõnegi romaanis ette tuleva valiku puhul tahaks mõelda, et positiivsem kangelane nii just ei tee (või prooviks pikemas plaanis maailma päästa)… aga eks see ongi igati värskendav. Omara on ühtaegu truu süsteemile (mis pole alamatele mingist küljest “tore” süsteem - kuid siiski stabiilsus, seegi on paljut väärt), aga samas püüab seda reformida. Kangelane pole ei hea ega halb, küll aga 50 halli varjundit äärmuste vahel. Elukogenud naine, kes ühtaegu püüab mõista vaenlasi kui ka neile vihaselt kätte maksta. Ja samas ikka… miskid õigluse ambitsioonid või nii. Süsteemi korravalvur kui ka revolutsionääride uutmispoliitikale sümpatiseerija. Ikka hallid ja hallid varjundid, kõik need eetilised ja moraalsed dilemmad ja nendest tekkiv segapundar.


Hea, et Varrak võttis selle romaani oma tiiva alla, kasvõi raamatu välimus on maitsekam kui niisama püüd pulpi kaanele suruda.

„Ometi oli raske teda taas seal pingil lamamas näha. Omara mõõtis Lauri pilguga üle, püüdes end distantseerida tumelilladest silmaümbrustest, katkistest huultest, kätest, mis olid isegi teadvusetuses rusikatesse sulgunud, ja tollest kahkjashallist nahatoonist, mis tekitas tunde, nagu oleks mees juba surnud. Vahel ei teinud europiidne geenikomplekt omaniku välimusele tõesti head.“ (lk 152)

“Tasapisi jõudis aga Omara mõistus taas töökorda ning tema teadvusse imbus tõsiasi, et väga kaua ta oma tuppa suletuna siiski vastu ei pea. Medkapp saab valuvaigistitest tühjaks, toit oli otsas ning kehaline enesetunne oli selle aja jooksul piisavalt paranenud, nii et joogikraani all pesemise ebapiisavus hakkaski juba häirima. Rõvedad räpaste linade ja rõivaste hunnikud uurisid talt, kas ta siis enam eluilmas ei julge pesumasinaruumi minna ning kokku kerkis sellest kõigest esile paratamatu küsimus, kas selline elu on üldse ellujäämist väärt?” (lk 211) - ma jäin mõtlema, et kas linad ja rõivad võisidki Omaralt küsida, et kaua võib, ja see kujutluspilt… no tore ju.


ulmekirjanduse baas
reaktor
reaktor 



2 kommentaari:

väga väga naine ütles ...

Jai! Sulle meeldis!!

kolm ütles ...

See on elementaarne, Watson.