26 aprill, 2018

Carl Körber - Wanna rahwa moistusse könned ja targad sannad (1869)


Igati psühhedeelne lugemiskogemus, ja muidugi ka öppetlik. Tekstis jäid mulle mõned sõnad arusaamatuks, pole see gooti kiri mul weres.


Püi ja messilane
Messilane kukkus wette, püi näggi üllewelt oksa peält, wiskas temmale lehhekesse kätte. Pissoke loom astus peäle, kuiwatas ommad tiiwakessed, lendas römoga koio.
Monne päwa pärrast näggi messilane, et küt sihtis püssiga sellesamma püi peäle, mis tedda piast olli wäljaaitnud. Ta lendas rutto liggi, pistis wallusaste mehhe kätte. Püs läks lahti, laeng körwale, püi lendas römoga koio.
(lk 3)



Kon, mis tahhab lennata.
Kotkas laskis körgelt mahha, ja näggi seäl konna tigi äres.
Kon pallus:”Oh aus lindude peälik, wõtta mind sa wäljaöppetada, et ma tule kä woin körgeste lennata: mudda-ello iggaw ello!”
Kotkas selis wasto, ütles: “Egga sinnust ei sa jo ilmaski lendajat loma, sind on romamisseks ja hüppamisseks lodud.”
Ei kon jätnud järrele pallumast - Kotkas ütles: “No olgo siis ühheks lennokatseks. Tulle hüppa minno selga, ma wiin sind ülles.”
Kon kopst kotka selga, hoidis essimeste käppadega kowwaste sure linno kaela ümbert kinni. - Kotkas läks wurrinal ülles, körgemale kui sure linna kirriko torn.
Kon ütles: “Seisa nüüd sa nattekest paigal tule kä, ma katsun ommeti, kas jubba ammet kä, et ma isse saan lennatud.”
Hüppas peält, jubba läks, tervtas tule kä, Pea ülles, Pea alla. Kukkus pae kiwwi peäle: Partst nago pask.
(lk 13-14)



Pöllo-hiir ja linna-hiir
Linna-hiir olli patserimisse peäl allewis pöllo-hirega kokkosanud, ütles: “Tulle minnoga uhke linna maiasse ellama, mis sa seäl kuhhela al ellad nagu tont, et sind kegi ei nä egga kule.”
Läksid. - Said senna maiasse. - Oh neid kallid asjo, mis seäl kambris süa.
Korraga kok wöttab ukse lahti. Keik linna-hired omma öppind tutwa aukude sisse, waene ma-hirekenne hüppas möda walget seina, püsti ülles. Kok luaga Partst pähhä: hädda pärrast peäsis oue.
Teised hired keik järrele, hüüdsid tagga: “Kus sa jooksed, hul loom! Tulle taggasi, kül meie öppetamesind targaks, et sa keik meie hire-augud pead ärratundma.”
Pöllo-hiir wasto: “Jummalaga, jubba minna sain targaks sest ühhest lua-hobist pähhä, lähhän agga jälle omma Male ellama, teisi kelama, et nad mitte ka hullust peast linna ei jookse.
(lk 14-15),



Nalja küssimissed.
Mikspärrast ei woi ilmasgi kaks päwa järgeste wihma saddada? - Sepärrast et ö ikka wahhel on. (lk 47)
Niemmad josewad mailma otsa ja siiski polle neil jallad. - Pilwed. (lk 48)
Kus on merred ja jöed, ja polle ommeti wet sees? - Landkaardi peäl. (lk 48)
Millas woib wet söäla sees kanda? - Kui se on eatseks külmetand. (lk 49)

25 aprill, 2018

Triinu Meres – Kuningate tagasitulek (2018)


Kas see romaan on science fiction või fantasy või science fantasy, ei oskagi omapoolselt määratleda (no see on mulle paratamatult küsimuseks sellel halli alakese puhul, mis jääb epic fantasy ja space opera vahele). Nagu ikka, Meres ei kirjuta žanripuhtalt – kuigi vaevalt, et see romaan oleks olnud romaanivõistlusel sama edukas kui „Lihtsad valikud“, selles suhtes on tegu üsna üheselt ulmesisese teosega.

Et hiljuti lugesin VanderMeeri, oli vahepeal kiusatus seda romaani nimetada eesti versiooniks alast X, aga samas neil sarnasusi suurt just pole; samal moel võiks rääkida, et tegu oleks Tolkieni triloogia modifitseeringuga, kus võimusõrmuseks oleks kuningas (Tume!), mis tuleks heita … heita Linna lõugade vahele. Tolkienile pani ehk mõtlema selle romaani kolmeosaline ülesehitus. Iga osaga hakkas lugu edasi andma rohkem jutustajaid, iga looga läks pilt sellest maailmakorraldusest ühtaegu selgemaks ja samas keerulisemaks.

Kui esimeses osas on tegevus nähtav vaid Rauna silme läbi ja seda tiheda actioni võtmes paari päeva jooksul, siis teises osas on juba kaks jutustajat ning tekst muutub auklikumaks, libisedes üle monotoonsematest hetkedest, mis paari nädala jooksul põgenemisteekonnal juhtub. Kolmas osa läheb juba õige tormiliseks (polüfooniliseks!), jutustajaid on nii Külast kui Metsast, ning juhtuv antakse edasi hüppeliselt ning linnulennuga läbitakse mitu kuud kuni saatusliku mõõduvõtmiseni. Kusjuures kõik need kolmandikud on pea ühe pikad, seega ühes romaanis on üheskoos esindatud nii lähi- kui suurplaan kui ka tavaline narratiivne voolamine.

Nendest aukudest sõltub ka teksti nö loetavus – nii on esimesena osa vägagi jõhker (gore?) tapatalg, edasi hakkab siin-ja-praegu-pinge lahtuma ning lugemine muutub kergemaks, romaani viimane osa on juba õige mittemereslik ehk hakkab meenutama mõnd tavapärast seikluslikkus ulmeteost. Sest Merese traditsiooniliste tekstide võlu ja valu avaldub eelkõige lähiplaanides (naha-aluses, lihatasandil?), olukorras, kus inimene on surutud vastutahtsi võimu, vaimu ja jõu tangide vahele. See on eelkõige selgelt esil esimeses osas, kus nooruke sõdur peab võtma õige ränku otsuseid ning kogema päris võikaid elamusi ja ebainimlikke pingutusi. Järgmises osas on see samuti tajutavalt olemas, kuid „lahjeneb“ kahe tegelase vahel, kes pealegi võtavad nendega toimuvat õige fataalselt. Ning kolmas osa on, nagu öeldud, juba traditsioonilises seiklusulme rütmis.

Küsimus, miks see Merese maailm näib mulle pigem fantaasia kui teadusliku fantastikana, peitub ehk selles, et see postapokalüptiline ei paista just pärinevat meile tuttavast 21. sajandist. Ehk mis on need kuningate tekke põhjused ja mil põhjusel juhtus Pauk. Muidugi on see maailm kenasti düstoopiline oma tekkiva klassivõitluse ja lapseplaneerimise ja repressiivorganite ja muu looriga varjatud saladuste tõttu. Aga need kuningad … jah.  Uniooni ja Konföderatsiooni vaheline konflikt viitaks justkui ühele 19. sajandi kodusõjale, siingi romaanis tegutsetakse viimaks mitmete inimeste õiguste nimel.

Merese kahe romaani vahel on ehk rohkem erinevusi kui sarnasusi. Ja see on hea. Nii on käesolev romaan ehk ebatüüpilisem sellega, et adrenaliinilitakas materdab eelkõige esimeses pooles. Natuke võib mõelda, et kas romaani teises pooles idanema hakkav revolutsiooniidee jääb ehk vähe skemaatiliseks ja kuidagi … harjumatult lihtsaks lahenduseks, põhimõtteliselt võinuks selle pea sama paksu raamatuna lahti kirjutada (muidugi, autor on varasemate teoste puhul mitmel puhul rõhutanud, et kõike ei pea lahti kirjutama). Või noh, ehk on harjumatu, et selle ühiskondliku õnne otsimisel jääb kuidagi varju muidu nii mereslik subjekti füüsiline ja psüühiline ellujäämisküsimus.

Seda romaani oleks keeruline soovitada lugemiseks ulmevõõrale lugejale, juba see raamatu esimese poole kuninglik inimkrõmpsutamine paneb ehk mõnegi inimese kannatuse proovile. Muidugi, eks siin on esil küsimus, mis on see inimeseks olemine ja mis on Teine (ammendavat vastust sellele ei saagi, kuivõrd Metsa-Küla-Linna kõrval on ka teine sarnase ülesehitusega võimuahel nimega Konföderatsioon – aga kui inimesed need seal on, seda ei taha tegelased enam surkida), siis see pole lahendatud just eksistentsiaalses-psühholoogilises võtmes, vaid pigem hoogsa ulmekirjanduse traditsioonides. Et siis, Meres kirjutab nii nagu tahab, ta ei käia ühe ja sama romaani uusversioone.

 „„Palju teil …“ Karen ei jaksanud tervet lauset korraga öelda, puhkas vahepeal. „ … moona on veel?“
„Üldse ei ole,“ vastas Tikk. „Uutel tulijatel veel midagi on, seepärast polegi meist veel üle joostud, aga midagi head siit loota pole.“
„Nii et mul oli täitsa … asjatu teadvusele tulla?“ päris Karen ning kui oleks jaksanud, oleks ta naernud. Praegu piirdus roiu naeratusega. „Oleks võinud kohe ära surra! Kõik on sitt, sest elu on sitt, sest maailm on sitt ja miks me üldse ponnistame?““ (lk 301)

Huvitav, et see romaan ilmus Sündmuste Horisondi asemel Orpheuse Raamatukogu sarjas – kuigi kahtlemata on tegu pigem SH laadis teosega, ikkagi eesti autor ja OR kohta seninägematult tüse teos (ja pealegi pole seal senini ühtki eesti autorit ilmunud). Aga küllap siis kirjastus jõudis kõiki rahuldava otsuseni. Nüüd on mõlema sarja 89 (jätsin loetelust välja 3 SH vene antoloogiat) raamatu kohta juba neljas naisautori teos (varem Marion Zimmer Bradley, Marion Andra (mõlemad 2009), Ursula K. le Guin (2012); niisamuti Lisa Tuttle’iga kahasse kirjutatud romaan – kuid siin on siiski olulisem George R. R. Martini nimi), on vaid aastakümnete küsimus, mil naisautorite teoste koguarv jõuab järele ulmekirjanduse niisuguste tippude nagu Siim Veskimees (8), Isaac Asimov (7), Roger Zelazny (6) või Arkadi ja Boriss Strugatski (5) raamatute arvuni.

24 aprill, 2018

Steven Erikson: The Crippled God



Ma armastan Eriksoni. Ta on vist ainus autor maailmas (kindlasti ainus autor, keda tean), kellelt olen lugenud rohkem kui kaks teost ja kellelt samas kõik loetud raamatud on vaieldamatult ja pisimagi hinnaalanduseta oivalised.

„The Crippled God” pole apsaluutselt erand.
Seal on kõik nagu tavaliselt Eriksonil: võimatu öelda, kes on peategelased: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on põhiliinid: neid on liiga palju. Võimatu öelda, mis on lemmikliinid: neid on liiga palju. Kõik tegelased on omal moel kõige-kõige midagi. Sealjuures on ka tunda, et need pole mitte erilised isendid maailmakodanike seas, vaid lihtsalt neid vaadeldakse.

Põhimõtteliselt on Eriksonil KÕIK isikud kõige-kõige.
Sest ta ei hoia millegagi tagasi.
Mu lemmiktsitaat temalt: „Piss on compromise. Go for the throat.”

Miks ma olen valmis alati Eriksoni maailmadesse sukelduma, kuigi seal on kannatusi sama palju kui reaalses elus, ja ta ei kõhkle neid ka välja joonistamast? (Jaa, nalja, rõõmu ja sarkasmi on kõike samuti sama palju ja Erikson ei kõhkle ka nende juures, aga tema kõhklematus ei hirmuta mind ju kusagilt eemale.)

Nooh, mõned põhjused, mida seda teost lugedes sõnastasin:

* Kõik tegelased on targad. Ka emotsionaalselt. Nad ei ole erinevatel pooltel ja erinevate motiividega, sest osad on jõhkrad, rumalad, õelad ja ahned, vaid nad annavad KÕIK oma parima ja näevad vähemalt kolme kihti motiive oma tegude taga, ent nende taustad on erinevad.

Isegi need, kelle meelt kontrollitakse, on loogilised ja nende loogika viib sinna, et nad teevad vaid seda, mida tegelikult tahavadki. Ka need tegelased, kes esimesed 100 neid puudutavat lehekülge tunduvad vana kooli pahadena (Tanakalian!) selguvad hiljem ikkagi mitte lihtsalt mõistetavad, aga head tahtvad ja targad olema.
Kõik on targad.
Kas on tegu unenäoga või sõduritega, kes lõkketule ääres üksteisega hammustavalt otse räägivad või lastega, kes kannatavad arutult ja lõputult – tabavaid mõtteteri puistatakse igas olukorras kõigi poolt kas üksteisele või enda sees ja kohati irvitatakse ka omaenda läbinägelikkuse üle, sest mida see muudab?!
Kõik tegelased on targad, kõik tegelased on kaasaelatavad, kõik on kannatanud ja ometi on rõõm lugeda, sest

* kuigi kõik on kannatanud või kannatavad jooksvalt, väga paljud tegelased suhtuvad endasse või maailma valutamisse enda ümber lõbusalt, rahulikult, leplikult ja samas allutamatu kangekaelsusega. Jah, on sitasti küll, aga ma ei alistu.
Ei.
Ei, ikka mitte.
Tehke, mis tahate, paisake mulle mägi, taevatäis lohesid ja sõjavägi vastu, mina ei alistu.
Suremine? Mis see peaks mind murdma v? Pärast surma olen sama kangekaelne kui enne!
Kaks naist sõjaväljal, lõputuna tunduvas lahingus, kus ühel on hukkunud parim sõber ja teisel vennad: Brevity was gasping out words: "Girl without a friend ... Nothing worse! Know what happens when a girl got no friend?"
"No, Captain!"
"They get married!"

* Minevik ja ajalugu määravad palju, määravad tohutult – aga need on just need isikud („inimesed” ei saa tema raamatuid lugedes öelda, see oleks väga tühine hulk mõistuslikest olevustest ju!) just käesolevas hetkes, kes määravad oleviku – ja sellega ka tuleviku.

* Tegelased saavad üksteisest aru. Näevad läbi, on kaastundlikud valude suhtes, mida neile ei sõnastata, suudavad teha plaane, oletades teiste tegelaste käitumist mitu liigutust ette ja findi findi fint (jep, „Düüni” ma armastan ka) ei tarvitse veel ses plaanide läbinägemise mängus võitu tuua.

* Kuna kõik tegelased on targad, on raamatud täis väikesi filosoofilisi arutelusid. Pisikesi, lisadetailidega eredaks tehtud (vbla mõeldes, et kellele ka arutlus elu mõttetusest ilukirjanduslikus teoses liig on, neelab selle ikka alla, kui sees on lugu kivististe uurimisele pühendunud teadlase enesetapust, kui ta leidis, et elu läbi kõigi ajastute on alati mõttetu olnud) ja alati kahtlevaid. Esitatakse küsimusi, mitte ei anta vastuseid ja kuitahes kindlas kõneviisis see või teine filosoofiline mõtisklus on, 30 lehekülge ees või taga on mõni teine ja kogu raamatus kokku on neid nii palju, et vähegi kaasamõtlev lugeja loeb välja: „Õigeid Vastuseid pole, on lihtsalt vastused. Mida on palju. Vali ise sobiv!”

On üks teema, mil ma ei saa anda kiitust, rääkimata mõõdutundetust kiitusest.

Et olgu, saan aru, et tegelasi on palju ja kui arvestada möödunud üheksat keskmiselt 900-leheküljelist teost, mis moodustavad ühtse sarja, veel eriti palju isegi Eriksoni kohta.
Olgu, autor mainib harva mõnd välist tunnust, nii et selle abil otsustada, kes on kes, on üpris võimatu.

Aga ma võiksin isegi leppida, et peamiseks eristamisteeks on tegelase nimi, kui Dramatis Personae oleks täielikum ja mõistlikum. Võiksin leppida, et vajadusel otsin Selle Nime üles ja saan vähemalt teada, kuhu gruppi ta kuulub ning sellega koos mulle tõenäoliselt meenub tema kohta veel ja veel.
Kuid.
Dramatis Personae on esiteks natuke ebatäielik – esineb üpris olulisi tegelasi, keda pole seal üldse mainitud. Ja hullem veel: et asjad korralikult segaseks ajada, on leere seal üleni veidralt segatud, mõned on üldse puudu ja nendesse kuulujad mujale paigutatud. Näib pealegi, et täiesti suvaliselt: jah, Shake ja Snake nii kõlavad kui on kirjapildilt sarnased, aga misMÕTTES on nii erinevate teemadega tegelejad korraga koosilmnevad?! Kõik muu on läbi mõeldud, aga seal tehti viga?! MIDA?!

Sellise käitumise tulemusena mina lugejana sageli ei tea, kes on kes, kas Deadsmell oli see naissõdur tolles armees või hoopis selles – ja kui siis selgub, et ta on hoopis he, mitte she, olen mõneks ajaks segaduses.
Oot, ja see tegelane (teiste isikute vestluses mainiti ametit, nii et teadsin, kellest jutt) on surnud? Millal ta suri? Kuidas? Huvitav, kas seda mainiti ka?
Kas tol ja tal oli armulugu? Peaksin ma seda teadma või saimegi sellest just praegu teadlikuks?

Ja sealjuures mina ei ole tegelikult tulvil soovi teada, kas tegelane on noor või vana, isane või emane või kesksooline. Ent natuke rohkem arusaamist, kes on kes, oleks Erikson siiski võinud mulle pakkuda.

Kui heade asjade juurde tagasi tulla, siis Eriksoni liigses sentimentaalsuses on nõme süüdistada - „Piss on compromise. Go for the throat.” Isegi siis, kui asjad on juba uskumatult kaunid, kui ma lugejana terve minuti juba tunnen, et ei, see on liig - suudab ta loodud ilu niimoodi kasutada (ilus nagu „ka häving on kaunis, kui keegi sellest laulab” vms), et see on hästi tehtud.

Üldiselt on ainult lõpus tunda, et see on sarja finaalteos: Adjutant peab seal parima kõne, mida ta pidada saanuks – ja ta pole eriline kõnenaine; mõned suured lahendused tulevad ära (lugejat ei peteta); epiloog ja teine epiloog veel otsa, nii happy end, kui annab loole, kus nii palju findi findi finte, nii palju liine, nii palju suremisi, piinlemisi, igavest üksindust – aga mõned lahendused jäävad olemata, nagu peabki.

Enne aga - enne on ainult andmine. Kõik tuhat ja veel sadakond lehekülge.

Mitte kunagi ei ole lugu otsas. Alati on vaid jutustaja valik, millal lõpetada.
Jutustaja otsustas, et teeme ära, lugu läbi.

Brian Evenson – Smear (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)


Kosmosehorror mehest, kes ärkab laevas, kus ta on üksi … ja ei tohiks enne sihtkohta jõudmist üldse ärkvel olla. Ja muidugi on reaktsiooniks hullumine, abi pole laeva tehisintellektist, mis pole mõeldud teadvusel reisija eest hoolitsemiseks – selle ülesandeks on vaid orgaaniline aines kohaletoimetamiseks elus hoida.

Eks see horror ongi siis selles, et reisija tunneb, et midagi on valesti (peale selle, et ta on niisuguses olukorras korraga ärkvel), kalk laev ei vasta nendele küsimustele, mis inimest häirib ja millist laeva see inimeses äratab. Ta on aheldatud istmesse, mis manustab kehasse toitelahust ja deformeerimise vältimiseks ärritab lihaseid; muidugi on niisugune disainikookon samuti õudus jne – eriti kuna inimene peab seda … poolkoduseks.

Et tegu on horroriga, siis on vaid rõõm, et ei pea sellele suuremat ajutegevust kulutama (niivõrd-kuivõrd see lause ka tõene olla võiks).

23 aprill, 2018

Alexander Weinstein – Openness (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)


Lugu, mis mängib kahel tasandil – sellest, kuidas nö nutisõltuvus on lähitulevikus arenenud täismahuliseks kiibistatud suhtlemiseks, kus inimesed suhtlevad teineteisega avatud infovoogudes ja eelkõige pildikeeles, ning sellest, et … parem on partnerist kõike mitte teada, kõik mälestused või tundevirvendused ei saa olla 100% jagatav.

Niisiis, mees ja naine kohtuvad metroos ja saavad lähedaseks. Nii lähedaseks, et ühte levivaba kohta külastades peavad nad suhtlema koguni suuliselt, mis on enam kui harjumatu ja samas nii lähedust tekitav. Nad otsustavad läheduseufoorias proovida, kuidas neile sobiks täielik avatus, kus mõlemal on täielik juurdepääs kõigile nende mälupankade voogedastustele (üheks stiimuliks on see, et nii võiks olla parim seks – sa tead, mida partner igatseb). Noh, nagu selgub, ootavad nad teineteiselt vähe erinevaid asju.

Et siis omal moel hoiatuslugu, päris meeleolukas oli seda lugeda pikemal rongireisil, kus ümberringi inimesed istusidki oma nutikates ja tegelesid vaid tehnoloogia pakutavate võimaluste piires; milleks olla iseendaga kui ennast saab peatada. Ja eks see täieliku läheduse küsimus on nagu on, eksole. (Vaatan nüüd, kas mul on uusi märguandeid ja meeldimisi.)

„It turned out that Katie had been in the City for a couple of years before she’d found a steady job. She taught senior citizens how to successfully navigate their layers. She’d helped a retired doctor upload images of his grandchildren so strangers could congratulate him, and assisted a ninety-three-year-old widow in sharing her mourning with the world. Her main challenge, she said, was getting older folks to understand the value of their layers.
„Every class they ask me why can’t we just talk instead,“ she shared as we lay in the bed. Though Katie and I occasionally spoke, it was always accompanied by layers. It was tiring to labor through the sentences needed to explain how you ran into a friend; much easier to share the memory, the friend’s name and photo appearing organically.“ (lk 142)

22 aprill, 2018

Carlos Hernandez - The Magical Properties of Unicorn Ivory (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)


Hadronite põrgatajaga kaasnes selline lugu, et teadlastel õnnestus tekitada sellega mikroskoopilisi avausi teistesse dimensioonidesse. Vahva katse, selle ootamatuks tulemuseks oli aga see, et Inglismaale sattusid ükssarvikuid. Noh, omal moel oli see taeva kingitus looduskaitsjatele – seeasemel, et kõiksugu väljasurevaid loomaliike küttida imettegevate kehaosade jms pärast, tasub pigem tähelepanu pöörata ükssarviku sarvele, mis on tuhat korda võimsama toimega kui mingi ninasarviku hädine sarv. Nali muidugi selles, et tegelikult pole ühegi looma kehaosal ühtki imelist toimet, aga noh, hetkeks aitas see Maa loomadelt tähelepanu kõrvale pöörata.

Iseenesest pole see just kena lähenemine, seda enam, et ükssarviku tapmiseks on vaja kasutada neitsit. Nii satubki loo peategelane, ameeriklasest ajakirjanik, Inglismaa kaitsealal peale juhtumile, kus salakütid veavad kaasa aheldatud tüdrukut, et kätte saada juba surmavalt haavatud ükssarvik. Ajakirjanik ja looduskaitsja peavad vahele astuma … ja tulemus on nagu on.

Et siis kergelt nihilistlik lugu lähitulevikust, nähtuna läbi kauni latiinost naise silmade. Kõik see põhjendus, kuidas küll ükssarviku salaküttimine on omal moel positiivne, paneb muidugi silmi pööritama, aga eks … sellel on omad põhjused. Veider, arvasin, et Hernandez ongi Kuubal elav autor, aga tegemist siiski Ameerika kodanikuga.

„We have the Large Hadron Collider to thank for unicorns. Once the scientists at the LHC discovered they could make these adorable microscopic black holes, they couldn’t resist doing it all the time. „They only last for microseconds,“ they said. „What härm could they do?“ they asked.
How about destabilizing the membraane that keeps other universes from looking into ours?“ (lk 221)

21 aprill, 2018

A. T. Greenblatt - A Non-Hero's Guide to the Road of Monsters (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2017)


Arvutimängu meenutav humoorikas lugu kutist, kes oma blogi tarvis kirjeldab kõiksugu imetabaseid müütilisi olendeid, kes / mis Maa peal tegutsevad ja keda / mida seni kõiksugu kangelasehakatised jahivad või peavad erinevatel questidel rinda pistma. Noh, „rinda pistmine“ tähendab küll enamasti kangelaseks pürgija rohkem või vähem tobedat ja asjatut hukku.

Aga loo peategelasel (kes teatavasti ei taha kangelane olla) on mitmeid viise, kuidas erinevate koletiste või olendite küüsist niimoodi pääseda, et keegi ega miski ei saa surma ning kõik saavad rahus edasi eksisteerida. Kui on ajud ja suu, siis kasuta neid, mitte et totaka järjekindlusega püüad midagi endast selgelt paremat maha võtta.

Loos käsitletav seiklus on põhjustatud sellest, et peategelase kunagine koletisejahi partner on jäänud kuhugi müütilisse urkasse vangi ning tolle tüdruksõber palub mehe ära päästa. Aga nagu loo käigus selgub, on meestel võrdlemisi komplitseeritud ühine minevik ning miks ta sinna müütilisse urkasse sattus … no see on omajagu ootamatu peategelase jaoks.

Eks lugu on selline omajagu võluv segu tänapäeva reaaliatest ja siis müütilisest maailmast, mis senini varjatult säilunud. Autor on selle ainestikuga lõbusalt irooniline, aga mitte ainult – lugu pole vaid lõputu killuviskamine, sellele oleks võimalik mõndagi otsa ehitada. Või noh, võtta siiski muheda kommentaarina arvutimängude ja urban fantasy eripäradele.

20 aprill, 2018

Alastair Reynolds - Belladonna Nights (The Best Science Fiction and Fantasy of the Year 12, 2018)


Et siis, kes on tuttavad Reynoldsi kaugtuleviku maailmaga romaanist „House of Suns“, saavad ehk pihta, millest see inimkonnakauge jutt räägib ja millistele romaanisündmustele viitab. Aga et mul polnud lugemise ajal halli aimugi kontekstist (pärast küll lugesin ulmebaasi juttu, sellevõrra sai midagigi selgemaks), jääb see tekst oma arusaamatu sümboolika väga arusaamatuks.

Eks antoloogiate puhul on vahel ilmatuma ärritav see, kui avaldatakse tekste, mis on täiesti kinni oma kontekstis. Autori fännidele on need kindlasti oodatud maiuspalad, aga neile, kes pole vastava süsteemiga tuttavad … ma muidugi ei tea, kas see neidki paneb minumoodi ohkama. Või peaksid need toimima potentsiaalsete isutekitajatena? Noh, vahel need tõesti mõjuvad selliselt (näiteks hiljuti loetud Tidhari Goreli lugu), aga kui tegemist on miski trans- või posthumaanse maailma kammerliku oopusega, siis ma üldiselt ei suuda endast vaimustust esile manada.

19 aprill, 2018

2015. aasta parimad ingliskeelsed ulmelood


Et eelmisel aastal hakkasin mõtisklema üldhuvitaval ja kahtlemata filosoofilisel teemal, millised autorid võiksid olla ingliskeelsete best of ulmejuttude antoloogiate esindusautorid, siis selle kaudu olen veidi jõudnud selleni, et vaadata, milliste autorite tekstid on ühel või teisel aastal antoloogiates taastrükitud. Alguspunktiks valisin 2015. aasta, mil ilmus viis erinevat SFF antoloogiat, teatud kõhklusega lisasin hiljem Paula Gurani dark fantasy & horrori valiku, kuivõrd seal esineb igal aastal mitmeid tekste, mis on muudeski antoloogiates esindatud. Aga jah, antoloogiad, mida kasutasin, on siis sellised:

Karen Joy Fowler, John Joseph Adams „The Best American Science Fiction and Fantasy 2016“
Neil Clarke „The Best Science Fiction of the Year: Volume 1“
Gardner Dozois „The Year's Best Science Fiction: Thirty-Third Annual Collection“
Paula Guran „The Year's Best Dark Fantasy & Horror: 2016“
Rich Horton „The Year's Best Science Fiction & Fantasy: 2016 Edition“
Jonathan Strahan „The Best Science Fiction and Fantasy of the Year: Volume Ten“

(Kui juba Guran sai lisatud, siis võinuks valiku mitmekesistamiseks veel lisada Ellen Datlow „The Best Horror of the Year: Volume Eight“ ning David Afsharirad „The Year's Best Military & Adventure SF 2015“, kuid … jäävad siiski välja (nii võinuks edasi lisada veel Austraalia või UK antoloogiaid); Datlow paistab puhtalt horror olevat ja see military sf näib … kuidagi laiema kõlapinnata Baeni-keskne nähtus.)

Valitud antoloogiatest on selgelt enim kõlapinda SF tekstidel (kaks puhast SF antoloogiat on Clarke ja Dozois); SFF pooleks on kolmes antoloogias (tavapärased on Horton ja Strahan; samas see Adamsi kureeritav ameerika autorite antoloogia on kuni 20000 sõnaga tekstidele). Ja nagu mainitud, Gurani fantasy & horror valik … on mõneti jõuga sisse surutud variant.


2015. paistab olevat aasta, kus laiema läbimurde on saavutanud mitu uuemat autorit – nii on selle ja järgmiste aastate suuremateks lemmikuteks Sam J. Miller ja Rich Larson, ootamatult positiivset tähelepanu on saanud Kelly Robson (kelle tekste aga järgmistel aastatel suurt ei leia); kõigilt neilt autoritelt on taastrükkimist leidnud kolm erinevat lugu.

Enim valitud autorid:


5
Ian McDonald, Sam J. Miller

4
Rich Larson, Kelly Link, Geoff Ryman, Seanan McGuire, Kelly Robson, Catherynne M. Valente

3
Aliette de Bodard, Seth Dickinson, Naomi Kritzer, Ann Leckie, Tamsyn Muir, Martin L. Shoemaker, Nick Wolven

2
Paolo Bacigalupi, Dale Bailey, John Barnes, Elizabeth Bear, Chaz Brenchley, Rebecca Campbell, Neil Gaiman, Maria Dahvana Headley, Simon Ings, Hao Jingfang, Gwyneth Jones, John Kessel, Caitlín R. Kiernan, Nancy Kress, Yoon Ha Lee, Ken Liu, Paul J. McAuley, Vonda N. McIntyre, Sean McMullen, Joe Pitkin, Robert Reed, Alastair Reynolds, Sofia Samatar, Carter Scholz, Nike Sulway, Genevieve Valentine, Carrie Vaughn, Kai Ashante Wilson


Rohkem trükitud lugudest on minu lemmikud olnud McDonaldi „Botanica Veneris“, McGuire’i „Hello, Hello“, Shoemakeri „Today I Am Paul“ ja Kritzeri „Cat Pictures Please“; nagu näha, on paljud tekstid senini lugemata.

Enim taastrükitud lood:

4

3
Ann Leckie „Another Word for World“, Seanan McGuireHello, Hello“, Sam J. Miller Calved“, Tamsyn MuirThe Deepwater Bride“, Martin L. ShoemakerToday I Am Paul“, Nick Wolven „No Placeholder for You, My Love“

2
Paolo BacigalupiCity of Ash“, Elizabeth BearThe Heart's Filthy Lesson“, Chaz Brenchley „The Astrakhan, the Homburg, and the Red Red Coal“, Seth Dickinson „Three Bodies at Mitanni“, Neil GaimanBlack Dog“, Simon IngsDrones“, Hao Jingfang „Folding Beijing“, Gwyneth Jones „Emergence“, John Kessel „Consolation“, Naomi Kritzer Cat Pictures Please“, Rich Larson „Meshed“, Vonda N. McIntyreLittle Sisters“, Sean McMullen „The Audience“, Joe PitkinThe Daughters of John Demetrius“, Alastair Reynolds „A Murmuration“, Kelly Robson „The Three Resurrections of Jessica Churchill“, Carter Scholz „Gypsy“, Nike SulwayThe Karen Joy Fowler Book Club“, Catherynne M. ValenteThe Lily and the Horn“, Carrie Vaughn „Bannerless“, Kai Ashante Wilson „Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"“


Järgnevalt siis autorite ja lugude täisnimekiri, lugude järel olevad tähed tähistavad seda, millises antoloogias ilmunud (Adams – A, Clarke – C, Dozois – D, Guran – G, Horton – H ja Strahan – S).

Autorite ja lugude nimekiri:

Daniel Abraham „Rates of Change“ D
Charlie Jane AndersRat Catcher's Yellows“ A
Kelley Armstrong „The Door“ G
Eleanor Arnason Ruins“ D
Madeline Ashby „A Stopped Clock“ D
Paolo BacigalupiCity of Ash“ D, S
Dale Bailey „Lightning Jack's Last Ride“ A; „Snow“ G
John Barnes „Silence Like Diamonds“ D; „My Last Bringback“ H
Elizabeth BearThe Heart's Filthy Lesson“ H, S
Greg Bear „The Machine Starts“ S
Ned Beauman „It Takes More Muscles to Frown“ D
Holly Black „1UP“ G
Brooke Bolander „And You Shall Know Her by the Trail of Dead“ H
Nadia Bulkin „Seven Minutes in Heaven“ G
Gregory Norman BossertTwelve and Tag“ H
Chaz Brenchley „The Astrakhan, the Homburg, and the Red Red Coal“ D, H
David Brin „The Tumbledowns of Cleopatra Abyss“ C
Rebecca CampbellUnearthly Landscape by a Lady“ H; „The Glad Hosts“ G
Ted ChiangThe Great Silence“ A
John Chu „Hold-Time Violations“ C
C. S. E. CooneyThe Two Paupers“ H
Brenda Cooper „Iron Pegasus“ C
Indrapramit Das „The Muses of Shuyedan-18“ D
Aliette de Bodard „In Blue Lily's Wake“ C; „Three Cups of Grief, by Starlight“ D; „The Citadel of Weeping Pearls“ D
Seth Dickinson „Three Bodies at Mitanni“ C, A; „Please Undo This Hurt“ H
Andy Dudak „Asymptotic“ H
Gemma Files „Hairwork“ G
Charles Coleman FinlayTime Bomb Time“ H
Michael F. Flynn „In Panic Town, on the Backward Moon“ D
Jeffrey FordThe Winter Wraith“ S
Ty Franck „Rates of Change“ D
Taiyō Fujii „Violation of the TrueNet Security Act“ C
Neil GaimanBlack Dog“ S, G
Lisa L. Hannett „A Shot of Salt Water“ G
Nick Harkaway „Billy Tumult“ D
Maria Dahvana HeadleyThe Thirteen Mercies“ A; „The Scavenger's Nursery“ G
Nalo Hopkinson „Jamaica Ginger“ S
S. L. HuangBy Degrees and Dilatory Time“ A
Simon IngsDrones  H, S
Hao Jingfang „Folding Beijing“ C, H
Adam Johnson „Interesting Facts“ A
Gwyneth Jones „Emergence“ D, S
Stephen Graham Jones „Daniel's Theory About Dolls“ G
Will KaufmanThings You Can Buy for a Penny“ A
John Kessel „Consolation“ D, H
Caitlín R. KiernanDancy vs. the Pterosaur“ S; „The Cripple and Starfish“ G
Swapna Kishore „The Absence of Words“ G
Nancy Kress „Cocoons“ C; „Machine Learning“ D
Naomi Kritzer „So Much Cooking“ C; „Cat Pictures Please“ C, H
John Langan „Corpsemouth“ G
Rich Larson „Meshed“ C, D; „Ice“ D; „The King in the Cathedral“ H
Ann Leckie „Another Word for World“ C, D, S
Yoon Ha Lee „The Cold Inequalities“ C; „The Graphology of Hemorrage“ H
David D. Levine „Damage“ C
Kelly LinkThe Game of Smash and Recovery“ D, A, H, S
Ken Liu „The Gods Have Not Died in Vain“ C; „Cassandra“ G
Robert Lopresti „Street of the Dead House“ G
Will Ludwigsen „Acres of Perhaps“ H
Usman T. Malik „The Pauper Prince and the Eucalyptus Jinn“ S
Paul J. McAuley „Wild Honey“ C; „Planet of Fear“ D
Kirstyn McDermott „Mary, Mary“ G
Ian McDonaldBotanicaVeneris: Thirteen Papercuts by Ida Countess Rathangan“ C, D, H, S; „The Falls: A Luna Story“ D
Seanan McGuireHello, Hello“ C, D, H; „There Is No Place for Sorrow in the Kingdom of the Cold“ G
Vonda N. McIntyreLittle Sisters“ H, S
Sean McMullen „The Audience“ C. D
Sam J. Miller Calved“ C, D, S; „The Heat of Us: Notes Toward an Oral History“ A; „Ghosts of Home“ S
Daniel Mills „Below the Falls“ G
Tamsyn MuirThe Deepwater Bride“ H, S, G
Ray NaylerMutability“ H
An Owomoyela „Outsider“ C
Dexter Palmer „The Daydreamer by Proxy“ A
Joe PitkinThe Daughters of John Demetrius“ D, H
Kathryn Ptacek „The Greyness“ G
Chen Qiufan „The Smog Society“ C
Robert Reed „Empty“ C; „The Empress in Her Glory“ S
Alastair Reynolds „A Murmuration“ C, S
Kim Stanley RobinsonOral Argument“ S
Kelly Robson „Two-Year Man“ C; „The Three Resurrections of Jessica Churchill“ D, G; „Waters of Versailles“ S
Benjamin Rosenbaum „The First Gate of Logic“ D
Kristine Kathryn Rusch „Inhuman Garbage“ D
Salman RushdieThe Duniazát“ A
Geoff RymanCapitalism in the 22nd Century or A.I.r.“ C, D, H, S
Sofia SamatarMeet Me in Iram“ A; „Those“ G
James Sarafin „Trapping the Pleistocene“ D
Carter Scholz „Gypsy“ C, D
Priya Sharma „Fabulous Beasts“ G
Nisi Shawl „Jamaica Ginger“ S
John Shirley „Windows Underwater“ G
Martin L. ShoemakerToday I Am Paul“ C, D, H
Vandana Singh „Ambiguity Machines: An Examination“ A
Angela Slatter „Ripper“ G
Julian Mortimer SmithHeadshot“ A
Allen Steele „The Children of Gal“ D
Nike SulwayThe Karen Joy Fowler Book Club“ H, S
Rachel Swirsky „Tea Time“ A
Catherynne M. Valente „Planet Lion“ A; „The Long Goodnight of Violet Wild“ H; „The Lily and the Horn“ S, G
Genevieve Valentine „This Evening's Performance“ H; „Blood, Ash, Braids“ S
Carrie Vaughn „Bannerless“ C, D
Damien Angelica Walters „Sing Me Your Scars“ G
Kaaron Warren „The Body Finder“ G
Michael Wehunt „The Devil Under the Maison Blue“ G
Kai Ashante Wilson „Kaiju maximus®: "So Various, So Beautiful, So New"“ S, G
Nick Wolven „No Placeholder for You, My Love“ C, D, A
Caroline M. Yoachim „Seven Wonders of a Once and Future World“ C
Liz Ziemska „The Mushroom Queen“ A
Alvaro Zinos-Amaro „Endless Forms Most Beautiful“ H

18 aprill, 2018

Katherine Arden - The Bear and the Nightingale (2017)


Slaavi folklooril põhinev romaan, mis algul ei saa vedama ega pärast pidama – ehk siis algul oleks kui 14. sajandi Põhja-Venemaa olude ümberjutustus … ja lõpp läheb õige paganlikuks verevalamiseks. Muidugi, kui palju on romaanis algupärase folkloori käsitlemist ja kui palju kirjanduslikku fantaasiat, seda ma ei oska mingil moel hinnata. Igal juhul mõjub slaavilik element ingliskeelses tekstis õige … veidralt, ja võib vaid kujutleda, mida venekeelsed lugejad võivad tunda; kuid sellega muidugi harjub.

Aga nagu öeldud, on raamatus meeldivalt tugevat paganlikku elementi, mis rahvausundist tõuke saanuna on leidnud õige lihaliku kehastuse. Erinevad kodu- ja loodusvaimud ning kõigele lisaks nö mütoloogilised suurused, mis peavad omavahel hea ja kurja võitlust (no mis on õigupoolest „hea“, eksole); ning millele lisandub uue aja nähtusena ristiusk, mille eesmärgiks on igasugust ebausku maha suruda (jajah, sinul saab olla vaid üks jumal), kuid mille tulemuseks on veelgi suuremad segadused (Eesti aladel sai kohalik „ebausk“ lõpliku kabelimatsu alles 19. sajandiks, kui eestikeelne jumalasõna hakkas muutuma hernhuutlaste abil maarahvale vastuvõetavaks usuks – kui ma nüüd õieti mäletan). Igal juhul, „Rehepappi“ siit ei tasu just otsida, ameerika autori eesmärgiks pole slaavi hinge üksipulgi kaaluda.

Ehk siis hea ja kurja kokkupõrkes on eelispositsioonil muidugi halvad – nii nagu paganluses põimuvad need kaks poolt kui yin ja yang, vajab ka ristiusk objekti, mille kallal roosaga nüpeldada (kas ka see on yin ja yang, ei oska nüüd öelda). Ses suhtes on ristiusu kinnistumisega peamised kaotajad need igapäevased vaimud, millega rahvas muidu pidevalt kokku puutus – kui nendele enam ei toodud armuande, siis need lihtsalt surid usupuudusest välja. Kurjematel vaimudel pole üksühest sõltuvust inimeste tähelepanust – õnnetusi ikka juhtub, kes külmub talvel metsa või upub suvel järve jms; nö lihtsad lahendused pole küllalt traagilised, ikka on hingele kergem midagi üleloomulikku juurde mõelda.

Kuni raamatu viimase kolmandikuni meenutas romaan kergelt „Troonide mängu“ slaavi tingimustes – kuidas üks võimul olev pere (sarnaselt Starkidega on nemadki nö metsast) järkjärgult laguneb, küll võimumängude või iidsete olendite tõttu. Lõpuks jääb lahinguväljale vägesid juhatama Arya sarnane tütarlaps, kes peab veel viimased riismed hävingust päästma. Millega siis kaasneb tõsine ninanips ristiusule … ja samas allavandumine kohalikele oludele (paganlik Jeanne d’Arc?, naine ei saa teatavasti olla vägev).

Autori sümpaatia on minu meelest paganlikul elemendil kui sellistes metsakolgastes loomupärasel viisil eksisteerimiseks vajalikul jõul – mis kasu on ühest jumalast, kui tegelikult koosneb elu kümnetest eri olukordadest. Ning sellest, et eelkõige tuleb üksteisega arvestada; elu on protsess, mitte vaid taevariigiks valmistumine. Aga nagu öeldud, kas ja kuipalju on siin romaanis folkloori usutavat käsitlust, seda ma ei oska hinnata. Eks harjumatu seegi, et hoolimata tänapäevasest fantasyst on kõigest heteroseksuaalsed suhted – tõsi, nüüd peale selle romaani sündmustikku peab peategelasest neiu üksi maailma avastama.

Tegu on triloogia avaraamatuga, 2017. detsembris ilmus teine osa „The Girl in the Tower“ ja sügisel on ilmumas „The Winter of the Witch“, seega, midagi veel hullemat on sündimas selles 14. sajandi tatari ikke all ägaval tärkava Venemaa aladel. Romaani pealkiri on ehk veidi segadusttekitav, kuivõrd Karu on tõepoolest ühe poole esindaja, aga Ööbik … tegemist ju teise poole (tähtsa) abijõuga.

17 aprill, 2018

Helena Bell - I've Come to Marry the Princess (The Best American Science Fiction and Fantasy 3, 2017)


Loo narratiiv on kokku võetav igati segaselt, kuid lugemiskogemus on väga mõnus. Jack on poiss, keda keegi ei pane tähele. Ema viis ta suvelaagrisse ja sinna ta ongi jäänud, nüüd juba kuus aastat seal elanud; töötajad ja laagrite veteranid kohtavad teda iga vahetuse alguses justkui uuesti. Jacki vanaema kinkis poisile enne laagrisse minekut poekeskuse parklast leitud lohemuna, mida siis Jack proovis laagris „ellu äratada“, mingi aeg tuligi lohe välja.

Ainus, kes Jacki tunneb, on Nancy, kes käib igal suvel laagris. Nancy on samasugune omapärane laps ning nad sõbrunevad ja hakkavad koos teatritükki harjutama: „Ma olen tulnud printsessiga naituma“, mis on mõnusalt improvisatsiooniline tükk, kus sama tegevust saab mängida mitmel eri moel läbi. Aga Jack oskab sellega käki kokku keerata – kui nad pidid kahekesi esinema, siis poiss ei tulnud kohale. Lugu siis ongi selles, kuidas Jack püüab olukorda pärast sellist katastroofi päästa – kui vaid Nancy usuks, et Jackil ongi munast koorunud lohe.

Segane kokkuvõte ja ma ei oska grammigi arvata, et mis siit siis kõrva taha panna, aga tekst ise on igati tragikoomiline elamus. Jack ning ta õnnetu ja õnnelik olek unustuses. Lohe, kes kasvab oma reaaliate järgi. Küllap selles näitemängus peitub üldkultuuriline vihje teksti mõistmiseks, aga selle tekstiga mul kogemus puudub. Vast toredaim ongi see argine jutustamine ja samas see reaalsusest nihestatus.

„Nancy said there’s an art to multiple-choice questions. There’s always the right answer, the wrong answer that you want to pick anyway, the silly answer, and the answer that leads to the inevitable tragedy of human experience. If you read enough of them, you can figuure out which one is which by the way they’re phrased, or the way they’re ordered. When in doubt, pick C, she says.“ (lk 57)

16 aprill, 2018

Cecelia Holland - The Sword Tyraste (The Book of Swords, 2017)


Vast antoloogia seniloetud lugudest kõige vanamoelisem või traditsioonilisema mõõga & maagia moega lugu – noh, et kuidas noor viiking maksab kätte oma laeva meeskonna tapmise eest ning milliseid kavalusi ja kannatusi ta selleks kogema peab, et kättemaks sooritada. Nimelt õnnestub tal ööpimeduses tapatalguist kõrvale jääda, misjärel järgmisel päeval ilmub ta tapjakamba laagrisse ning asub nende teenistusse. Peapaha on muidugi üdini paha; õnneks pole peategelane miski täielik inglike, ta peab oma kättemaksuteekonnal ka mõnegi viikingiväärilise tapmisega hakkama saada – tegemist on ikkagi viikingitega, eksole!

Loo võlu ja valu (mäng & äng) ongi selles … etteaimatavuses. Pole mingeid rabavaid süžeekäike ega midagi, noor peategelane ikka rähkleb oma salajases kättemaksujanus ning peamine pahamees jätkab ühtmoodi nurjatute tegudega. Ja eks selle supermõõga sepistavad … päkapikud. Nojah, ehk siis vähe uimane värk, on selline kiiksudeta võltsmuistne paatos, ikka päkapike sepistatud neetud mõõk ning mehed kui möirapullid, meri ja kuningad.

15 aprill, 2018

Lavie Tidhar – Waterfalling (The Book of Swords, 2017)


Järjekordne hüva lugu Tidharilt, hakka või seda autorit loetavaks pidama. Seekord siis õige sünge fantasy Goreli nimelisest püstolikangelasest, keda palgatakse sooritama erinevaid tapatöid. Gorel pole niisama matsist palgamõrtsukas, ta on lapsena võõrandatud oma kuninglikest vanematest ning ta peamine eesmärk on leida oma hukatud vanemate kuningriik, millest aga laias maailmas keegi midagi ei tea. Gorel on ka narkar, kes laksu eest on nõus nii mõndagi tegema (no siis tapma). Ja ta on ka petetud armunu, kelle armsamaks on teisest liigist maag, kes nii mõnigi kord on teda inetult ära kasutanud. Ühesõnaga, tegemist on mitmeti probleemse noormehega.

Seekord on ta palgatud tapma üht oma endist kaaslast, kes kunagi Goreli ja ta palgasõdurite kompanii maha müüs (mistõttu ootas nii mõndagi enneaegne surm), kuid kui Gorel ta viimaks kõnnumaalt üles leiab, selgub, et selle petturi vangistuses on üks jumal, kes higistab narkootilist ainet ja selle lakkumise nimel on Gorel nõus tüübi ellu jätma … aga nagu mõne aja pärast selgub, on see vaid osa laiemast pettemanöövrist, mille eesmärgiks on meelitada Gorelit tapma Veekose-jumalat. Ja selle plaani taga seisab muidugi …

Ühesõnaga, selline kiiksuga tume maailm, kus on mitmeid eriilmelisi humanoide ja jumalaid ning eri viise, kuidas mõistusega olendid endale kalleid jumalaid teenivad (mõne nimel hüpatakse end surnuks, mõnd lakkudes saab end pilve tõmmata). Eks see Goreli armsamast maag on samuti meessoost, nii tekib kergelt Tom of Finlandi tunne. Aga niisugune kompott on päris lööv; nagu tutvustuses öeldakse, on Tidhar loonud selle sarjaga midagi sarnast Robert E. Howardi adrenaliiniilmadega (kas tõepoolest peaksin uue pilguga seda lapsikuna mõjunud Howardi kangelaslugusid lugema?).

13 aprill, 2018

Dmitri Gluhhovski „Metro 2035“ (Tänapäev, 2017. Tlk Erle Nõmm)

On toimunud kolmas maailmasõda, loomulikult tuumapommidega. Terve Moskva linn on hüljatud ja radioaktiivne, elu on võimalik vaid metroos, kus umbes 50 000 ellujäänut ja nende järglast juba 20 aastat omapärases suletud universumis maid (või siis tunneleid, hehe) jagavad. Metroo on justkui mingi ühiskonnakriitiline minimudel, ei ole tegemist ühtse ja vennaliku redukolooniaga vaid maa-all on metroojaamadeti suisa erinevad riigid – on sõltumatud „agraarjaamad“, on kaubandusele orienteeritud Hansa jaamad, on Kommunistlik punane liin ja Neljas reich, mille motoks radiatsioonist põhjustatud väärarengutega indiviidide mahakandmine. Lisaks veel näiteks jaam-bordell ja jaam-teater.

Tegemist on sarja kolmanda osaga, aga see ei takista seda eraldiseisva ühikuna lugemast. Kuigi, kritiseerimast takistab siiski, sest kogu see seentel ja sigadel ning mingitel ebamäärastel konservi- ja tabletivarudel ja mõnel üksikul kanal ja ilmselt ka parajal hulgal selgrootutel ning määratlemata toorainest pruulitud alkoholil (“no ikka vene kirjaniku raamat!” ei saa ma rahvusstereotüüpe mängu toomata jätta) püsiv majandamine jätab ikkagi mulje, et vähegi realistlikult võttes ei tohiks populatsioon küll nii üleküllaselt arvukas olla, aga äkki esimestes raamatutes on kõik ikka juba nii usutavaks mängitud, et poole pealt norima hakata poleks enam aus. No ma siis rohkem ei nori.

Teine võimalus on muidugi läheneda asjale Loomade farmi võtmes ja võttagi puhta ühiskonnakriitikana. Et näe, selline see meie (vene) riiklus ja ühiskond ongi ... võta või jäta, inimesed püherdavad poris ja essus, ei oska seentest ja sealihast paremat tahtagi ja usuvad tõsimeeli, et üks ideoloogia on etem kui teine ja ... Siis oleks ehk õndsalt pilpal hoitud Artjomi tragikoomiline kangelasseiklus, mis kulgeb peadpööritava kiirusega läbi kõigi poliitiliste ladvikute ja kõige hullemate koondus ja näljalaagrite vähe kohasem ja humoorikam. Et pisut Gulliveri reiside kanti või midagi … no kaudselt ...

Lugemiselamust passiks jälle hästi kokku võtma see tunne, et millal, oh millal ometi peategelane lõpuks koju vanni saab! (no vähemalt kana ei lööda maha) Ning süda läigib algusest lõpuni kõikvõimalike erinevate jõleduste, kahtlase toidu ning kiirituse tõttu. Sest enamiku ajast on ikka, kas mingi laipu ja rotte täis vesi või niisama sopp või vangilaager või kiiritus või KGB või natsid või mingid muud õlised poliitikud või bordell või ... ja siis veel räppa, soppa, haisu, lehka, urupimedust, haiguseid ja viletsust ja .... ühesõnaga, küll on hästi, et ma tõenäoliselt kunagi elus Moskva metroosse sattuma ei pea.

Nojah, aga olgu selle vanni ja värske õhu ihalusega kuidas on, siis lõppkokkuvõttes tuli ideoloogiakriitilisus ja vaenufilosoofia ju ikka välja ka. Selle üle, et mis suhe on riiklusel oma vaenlastega ning kuidas selle imaginaarsusega lood on või ei ole ning kuidas inimlooma grupieksisteerima panna saab või ei saa, selle üle võib ju ikka mõtiskleda. Ning kuidas meil siin pärismaailmas on nende hallide niiditõmbajatega on ja mis on siis see, mis lõppkokkuvõttes paneb massi kellelegi enda üle võimu andma?

Albert Koeney - Vihmade vaikus (1968)



Venemaal sündinud luulekogu autor on aegajalt päris lööv, huvitav, mis temast sai peale ainsa raamatu avaldamist? Igal juhul, vabavärss lendab, tekst pole teab mis keerukas ega süvahoovustes trillerdav, aga oma lihtsuses pandav.



Sina paned kivi
ja tema paneb kivi
ja veel keegi
ja keegi veel
ja saab palju ilusaid maju.


Sina lood midagi
ja tema loob midagi
ja veel keegi
ja keegi veel
ja saab kõiksugu toredaid asju.


Sina avad südame
ja tema avab südame
ja ennäe - sünnib armastus.


Majadest saavad linnad,
armastusest saavad lapsed;
lapsed kasvavad asjade seas
ja asjastuvad.
(lk 13)




PESUPULKADE SÜGISLAUL


Vettind nööril kurvameelselt
kõlgume siin reas
nagu linnuparv kes minnes
reisiplaani peab


Kusagil me pole käinud
kuhugi ei lähe
Seda mõtetki et minna
pole tulnud pähe


Meie lennuliin on madal
toa ja hoovi vahe
tiivad meil ju on kuid sellest
üksi jääb veel väheks
(lk 14)




Lilled on ilusad,
ütlevad inimesed  aeda vaadates.
Siis nad lõikavad neid.


Lilled on ilusad,
ütlevad inimesed lillekaupluses.
Siis nad ostavad neid.


Lilled on ilusad,
ütlevad inimesed, kellele neid kingiti.
Ja panevad nad vaasi.


Inimesed on imelikud, ohkavad lilled
ja surevad.
(lk 19)






Arvatavalt seda luuletust esitleti kui kodanlike ja kapitalistide vastast? Igal juhul … saab ka muudmoodi interpreteerida.

ÜLDRAHVALIKUL PIDUPÄEVAL


Linnaväljakule, kus rahvast on murruna koos,
tulevad:
härra riigijuht isiklikult
(isikliku ihukaitseväega),
härrad ministrid
(tublid kuldsuud),
härrad valitsuse liikmed
(kes on ühtlasi ka inimsoo liikmed).


Vaata, rahvas!
Siin on sinu juhid.
Kõrval on politsei, taga on nuhid.
Ning rahvahulk juubeldab nii nagu vaja,
ja selleks on põhjust, kuna
sel kuul
ei ole veel tõstetud kaupade hinda,
ei ole veel kärbitud tööliste palka,
ei ole veel tehtud muid väärikaid tegusid,
mida ei saa mitte tegemata jätta.


Ülistuskõnede lõppedes,
kui annab tagasi massipsühhoos,
lähevad kõik jälle kenasti laiali
ja eeskujulikus riigis
on igaühel koht, kuhu minna.
Nagu kerjatud münt
läigatab kuuketta serv üle linna, kus
üks poliitiline maniakk karjub tänaval hüüdlauseid.
üks kaineks saanud joodik tõmbab end oksa,
üks tülpinud libu hüppab jõkke,
üks puhkusele tulnud sõdur läheb hulluks,
mõned riigivastased lastakse lihtsalt maha.


Aga ühes eeskujulikus riigis,
kus on üldrahvalik pidupäev,
ei ole see kõik üldse oluline.

(lk 25-26)