10 jaanuar, 2018

Juhan Reimann - Iibe eest (2001)

Kui luulekogul on niisugune tirriteeriv pealkiri (ja Albert Gulki illustratsioonid), siis eks pika otsimise peale leiab sealt ka vastavaid värssteoseid, mis tekitavad erinevaid mõtteid. Esimese näite puhul tunnetan tugevalt oma vaimupimedust mõistmaks autori sõnumit, aga viide Taarale sundis mind seda siin ära tooma.

Karje aega

Ei taha et
rahvas sureks
mureneks murelik
meel.
Lahustuks ilmas
suures
mere avatud
teel.
Maha nühiks
kõik nukid
kühmud karvasel
käel.
Elule jõudu
kannaks
Taara vaimsuse
väel.
Hiie pühadel
puudel
lehvigu vabana
lint.
Solvatud hinge
hüüdel
valgene
mustunud tint!

(lk 35)

Järgnev luuletus esindab kenasti kõike seda, mida me, mehed, naiste hingeelust teame. Milline valus armastus siit vastu kajab!

Feminiinselt

Lapse vaev
ei heiduta me
hingi,
mehed teid
me vajame.
Käimal olek
tekita ei pingeid
juuri alla
ajame
rahva hällil
kohal olul
kodu ust
kui kaitsete.
Liitlaseks meil
elu julgus
rõõmupäevi
maitseme.
Kui kajaks
armastuses maa
kodu loojaid
küllaga.

(lk 57)

Kommentaare ei ole: