13 jaanuar, 2018

Ken Liu – The Hidden Girl (The Book of Swords, 2017)

See lugu võiks olla alguseks millelegi grandioossele (asi, millest näiteks Patrick Rothfuss võiks õppida – kuradi lapsepõlvele ja noorusaastatele ei pea miljoneid lehekülgi pühendama) – kuidas noorest tüdrukust kasvas see, kes maailma muudab jne. Muidugi, hoopis põnevam lahendus võiks olla see, kui selle koolitatud supertapja edasi elukäik oleks täis ametialaseid ebaõnnestumisi – huvitav, kas sellisest lähtepunktist on mõnd head fantasy romaani kirjutatud. Ehk siis õnnetu peategelane, kes ei loogi midagi erilist, kelle olemasolu võiks hoopis olemata olla – hoolimata paljutõotavast algusest jne.

Lugu siis sellest, kuidas budistlik nunn varastab ülikult tütarlapse, et sellest kasvatada väga eriline tapja (sest Buddha järgi on niisugune lähenemine lubatud, kui oled enda vastu aus jms). Kui aga peale kuue aastast õppeperioodi neiuks sirgunud õpilane oma initsiatsiooniriituse ajal oma õpetajale vastu astub, siis tuleb tal rinda pista oma õpetaja pahameelega. Aga nagu postituse avalõigus mainitud, siis to be continued jne.

Et tegevus leiab aset muistses Hiinas, siis on siin kenasti silme ette manatav ninjavärk, mille filmilikule esteetikale lisandub erinevates dimensioonides madistamine. Ühesõnaga, kena lugu, mis igati loetav, lihtsalt et see… kangelase üleskasvamine kui selline on üldiselt üks paras YA värk.
 „She prefers to approach her victims in the unseen dimension, to prick the inside from the undefended direction. She liks to press the needle into the middle of their hearts, leaving the rib cage  and the skin intact. She like to probe the needle into their skulls and stir their brains into mush, driving them insane before their deaths but leaving no wound in the skull.“ (lk 81)

Kommentaare ei ole: