12 jaanuar, 2018

Merlin Piirve - Süü (Värske Rõhk 31, 2012)

Kui loo pealkiri on selline nagu on, siis võib oodata… vähe süngema laadiga lugu. Ja Piirve ei peta lugeja ootusi, tema Marie on just täpselt niivõrd segane, et… süü kui selline on. Aga jällegi, kas süüdi on ühiskond või üksikisik.

Marie pakub nimelt inspiratsiooniteenust nendele noormeestele, kel oleks justkui pea otsas, aga ei julge vastassooga lähemat tutvust sõlmida. Marie siis heidab end dzotile, ta tutvustab noormeestele, milline on see naisega lähedalolek. Asja teeb veidi problemaatiliseks see, et seda tuleb varjata lähedaste (ehk isa ja kihlatu) eest. Mis muidugi ei lõpe nii nagu asjast mitteteadlikud arglikud noormehed sooviksid - Marie heategevuslik töö paljastub avalikkusele ning naine jääb ilma kihlatust kui ka põhjustab pettumust isale. Marie otsustab aja maha võtta, kuid…


Nojah, see isakuju sissetoomine viitab õige klassikalistele valukohtadele, mis eneseteadlikel naistel võib ühiskonnas olla. Marie pole naudingute koguja, vaid miski segu Plathi ja Dostojevski kangelannadest. Kui pool lugu mõtlesingi, et tegemist on omamoodi antipoodiga Ellise “Ameerika psühhopaadile”, siis lõpupoole ongi ootamatu viide Patrick Batemanile.

Kommentaare ei ole: