16 veebruar, 2018

Andrejs Upīts - Traakialane Kilon (Lehed lõkketules, 1974)


Spartacus oli omal ajal, minu nooruses, päris kõva tegija. Riigi vastu mässaja! Orjade vabastaja! Gladiaator! Nojah, mitte et oleksin olnud Spartacuse kaasaegne (kuigi mul oli Spartak-nimeline jalgratas), lihtsalt mõni raamat oli toredalt seikluslik. Nüüd, vanainimesena, olen pea unustanud selle Spartacuse värgi (ega Hollywood pole sel sajandil mõnd meeldejäävat filmi vändanud? Oli see mingi “Gladiaator”, kuid see oli ikka midagi muud), mistõttu oli päris retro sellest ajast taas lugeda.

Tekst on nimelt Spartacuse ülestõusu mahasurumisest - Spartacus on langenud ning ports ellujääjaid ootab oma ristilöömist, et roomlaste väepealik saaks nende vahel paradeerida. Loo keskmes on kaks pikalt lahus olnud venda (üks oli gladiaator, teine karjus), kes sattusid taas kokku Spartacuse väes ja on nüüd roomlaste poolt enne hukkamist kokku köidetud, kuid… neil õnnestub köidikutest vabaneda… Aga…

Teemavalik tundub tänapäeva mõistes üpris eksootiline, aga eks tollases kujutelmas oli see õige heroiline - ikkagi võitlus vabaduse nimel ja impeeriumi vastu. Klassivõitlus anno 1926! Kuigi aegajalt kujutab autor peategelast ehk nooremat venda võrdlemisi läilalt, on temagi käed tsiviilelanike tapmisest õige verised. Aga noh, jutu finaal… no on traagiline!

Kommentaare ei ole: