Väheke ebatraditsiooniline fantasy, selles mõttes, et kangelasteks on kaks
teineteist armastavat naist (lühijuttudes tavaline nähe, aga
laiatarberomaanides just mitte). Nagu ka nende kangelaste legendaarsetel emadel
oli erinevaid tundeid üksteise vastu – kuigi nad hiljem olid abielus ning
muuhulgas sünnitasid need kangelastest tütred. Nii emad kui tütred pole mingid
tühipaljad ülikud või muidu lihtrahvast esilekerkivad kangelannad – nad
esindavad selle fantasy-maailma kahe generatsiooni vägevaimaid sõjanaisi, tõelised
vägivallainglid (no muidugi, ingliteks on neid raske ka kaasaegsetel pidada).
Nii on tütardel päris karm ülesanne olla oma emade väärilised – aga kas nad
sellega tõeliselt hakkama saavad, eks see selgu järgnevates raamatutes.
Tegemist on idamaissesse maailma paigutuva fantasyga (minule kangastusid
Hiina ja Mongoolia; eks raamatus on olulisel kohal müür, mis ehitatud võõraste
peatamiseks), kus segunevad õige mitmel viisil patriarhaatlike ja
matriarhaatlik kord. Kui nö Hiinas on patriarhaat koos matriarhaadi joontega,
siis nö Mongoolia rändhõimudes on vägagi patriarhaatlik matriarhaat, kus naised
ongi nö võimu- ja vaimukandjad, nad on vägevaimaid sõdalased; meeste rolliks on
olla lihtväelaseks ja sugutajaks (mistõttu paarisuhted on õige vabameelsed; peamine,
et abikaasa otseselt peale ei satu. Kuigi – sealsed rändhõimude teadjanaised on
sõja ja taudi järel vähenenud meestehulga pärast leidnud muuhulgas viisi
teostada kunstlikku viljastamist).
Seda teost võiks ehk nimetada kiriromaaniks ehk siis üks kangelanna on
kirjutanud tihedad mälestused oma ja ühisest minevikust; neid loeb see
hiinalaadse riigi keisrinna – miks see nii on, selgub kenasti raamatu lõpuks.
Kuidas nad olude sunnil ja kiuste kasvasid sellisteks vägevateks sõdalasteks;
millised värelevad tunded kaasnesid esimeste kehaliste kontaktidega, milliseid
seiklusi nad tiinekatena läbi elasid ja kuidas nende armastus õide puhkes. Ja
mis kaasnesid kangelastegudega – nimelt on selles maailmas inimestest toituvad
deemonid, mis üha aktiviseeruvad … sest nendega on raske võidelda. Nimelt see
deemonitapmisel erituv deemoniveri seline pahatahtlik vedelik, et inimeste
haavadele sattudes nakatavad inimesed ja need muutuvad nelja päeva möödudes
omakorda deemoniteks. Ning noorte neidude esimesel deemoniretkel lähebki midagi
väga nihu, üks neist nakatub deemoniverega ja tulemuseks on … veider mutant.
Aga ega see armastust katkesta.
Eks raamatu võlu ja valu ongi see neidude armastuslugu ning nende
päritolust tulenevad kohustused ja piirangud (ühest peab saama keisririigi
valitseja, teisest oma hõimu juht) – sa oled suguvõsa mängukann, mille abil
peaks saama rahvast valitseda. Muidugi on tegu erinevate süsteemidega – nö
hiinalik keisriroll, teiseltlpoolt rändrahva liidri kohustused. Rändrahva puhul
on naised hõimu alustalad (kuigi see liidrivärk on eelkõige päritav),
hiinalikus pooles on eelkõige keisripere, kus järglasteks sobivad nii mehed kui
naised (siinses raamatus on oluline, et eelnev keiser ei suutnud pärijat
sigitada, mistõttu pärijana nähti meie kangelannast vennatütart – kes oma rolli
teades oskas onule õige tüütuks pinnuks olla).
Aga peale selle keskaegse idaamise maailma intriigide ja võitluste on see
romaan ka kahe noore naise teineteise leidmise lugu. Ehk siis kuidas
tüdrukutest sirguvad võimekad tiinekad, kes viimaks julgevad oma tundeid jagada
ning kirge kogeda. Nii võiks mõelda, et selles romaanis on ühendatud nii
fantasy kui paranormal romance’i kauneimad jooned, mis võiks raamatut lugema
tuua mõlema stiili austajad; üheltpoolt saab kokku fantasy verisem pool ja
teiselt poolt paranormal romance’i alternatiivsem suund. Kusjuures, tegu pole
üldsegi halva seguga, vahelduseks on päris hea kogeda julmade intriigidega LGBT
draamat – et tegu on sissejuhatusega romaanisarja, siis läheb siin hulga auru maailma
kirjeldamisele, aga paistab, et ees ootab üks apokalüptilises võtmes mõõduvõtt.
„And so I wrapped my arms around you. So I held you in my arms as mend hold women, as Grandfather Earth held Grandmother Sky. And as Tumenbayar loved Batumongke, as O-Shizuru loved O-Itsuki, so did I love you.Yes, Shizuka. The sky is full of stars beyond number, each one representing a life. And yet in all those lives beyond number, in all those millions of years lived by those before us, in all their shared experience, none have loved so thoroughly as we.When our lips met, the stars grew jealous of us. I cannot begin to tell you how it felt. How my whole body rang with the sound of temple bells.“ (lk 211-212)
Raamatu lõpetab eraldiseisev lugu sellest, kuidas noorte kangelannade
vanemad tuttavaks said – eks see selline informatiivne lisalugu ole, otseselt
kirjanduslikku mõjuvust just pole, aga eks taustalugu saab selgemaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar